Sissejuhatus

Vene historiograafia põhijooned.

• Müller- professionaalse rajaja 18. sajandi jooksul, kirjutas Siberi ajaloo ja uuris loodust.
• Tatištšev- loetakse esimeseks rahvuslikuks ajaloolaseks (oli riigiametnik, siis korruptsiooni eest asumisele, seal hakkas ajaloolaseks). Tema allikad suuresti hävinud, seetõttu pole selge, kust ja kui usaldusväärse info sai. Ajalooga jõudis 16. sajandini.
• Karamzin- 18.-19. saj vahetus, slavofiil. Oli türannia vastu, dekabristide toetaja. Ajalooga jõudis 1610. aastani.
• Solovjov- 19. sajandi olulisim. Läänlane, v põhjalik Vene ajalugu kuni aastani 1774 (on jäänudki kõige põhjalikumaks). Petsi reforme peab väga heaks, samuti tulnud need ootamatult.
• Kljuštševski- eelmise õpilane, 19.-20. sajandi vahetus, läänlane. Onm koostanud parima Vene ajaloo ülevaate, mida eesti keeles paraku pole. Vaimukas tegelane (aforismid). Petsi reforme peab loomuliku arengu tulemiteks.

Kaks lähenemisnurka: läänlased ja slavofiilid.

Läänlased peavad Venemaad Euroopaks, kuid alaliselt maha jäänuks samal ajal tulles enam-vähem sama rada mööda järele. Sellistele ajaloolaste vaadetele on sobivad valitsejad Peeter I ja Katariina II.

Slavofiilid teisest küljest näevad Venemaad eraldiseisva, erilise ja ainulaadsena ning ei seo Venemaa arengut liikumisega Euroopa jälgedes. Slavofiilid arvavad, et Venemaal on oma tee käia, ning Peetri reformid olid seetõttu riigile sobimatud.

Vene ajaloo periodiseering.

Väga mitut moodi võib, dünastiate, pealinnade, kultuuride jne järgi. Ivan III-ga algab mingisugune uus ajajärk, vaikne liikumine uusaja suunas. Petsiga jõutakse sinna, "päris" uusaja alguseks umbkaudu Katariina II aja lõpp vms

Looduslike faktorite mõju Vene ajaloole.

• Territooriumi suurus: lõpmatu hulk maad kuhu laieneda.
• Pääs veeteed mööda Euroopasse on olnud raskendatud, mistõttu Lääne- ja Mustale merele sadamad nii tähtsad on olnud.
• Piiratud lisaks eurooplastele veel aasialastes ja ...

Lääs ja Ida varauusaja Euroopas.

Nimetus rus tähandas esialgselt varjaage, kui kedagi, kes on pärit Roslageni maakonnast Kesk-Rootsist. Venelaste ja varjaagide sulandumisega kandus nimi esimestele üle.

Venem varauusaja künnisel

Feodaalsed eripärad Venemaal.

Kiievi suurvürstitroon ei pärandunud isalt pojale... ^[1] Novgorodis ja Pihkvas ei olnud tugevat vürstivõimu: Vürsti ülesanne seisnes peaasjalikult sõjaväe juhatamises. Poliitikasse sekkuda polnud vürstil lubatud.^[1]

Mongoli-tatari ja Bütsantsi mõjud Vene riikluse kujunemisel.

Kiievi vürstiriigi peamine kaubanduspartner oli Bütsants, mistõttu kuulutas suurvürst Vladimir 988 aastal õigeusu riigiusuks. Mongolitega puututi esimest korda aastal 1223 Kalka lahingus kokku, neil oli mõnevõrra kergem oma ülemvõimu Venemaal kehtestada, kuna Vene vürstid läksid oma positsioonide parandamiseks khaanidega koostööle.

Vene alade ühendamine Moskva ümber.

Moskva hakkas laienema Ivan I Tengelpunga ajal (1325-1340), kes oma vürstiriigist läbivaid kaubateid maksustades endale võlglasi kogus, mille hiljem uute territooriumitena realiseeris. 1327. aastal surus ta Mongoli-Vene ühisväega maha Tveri ülestõusu, sai tänutäheks õiguse koguda andamit kogu Venemaalt ning ainsana vürstidest suhelda Kuldhordiga. Järgnevalt mongolid Mosva alasid ei rüüstanud, kui nad röövimisretki korraldasid - Moskvast kujunes rahusaareke, kelle teenistusse bojaarid järjest rohkem astusid. Kiievi metropoliit asus 1328. aastal Moskvasse ümber, kuna Kiiev hävitati. Mongolite eneste võim nõrgenes ning 1360. aastate järgselt vahetus lühikese aja jooksul 14 khaani "ning vaid mõnel neist õnnestus surra loomulikku surma". ^[1] Aastal 1380 saavutati juba esimene võit khaan Mamai üle. 15. sajandi keskpaigas jagunes Kuldhord osadeks. Lääne ja edela osad Kiievi vürstiriigist said Leedu vasallideks.

Ivan III - vene alade koguja. Novgorodi allutamine.

Lisanimega Suur, tegi ta 400 000 ruutkilomeetrisest vürstiriigist 2-miljonilise. Lisaks Moskvale olid Venemaal veel Tveri, Jaroslavli, Rostovi, Rjazani, Novgorodi ja Pihkva vürstiriigid. Novgorodiga puhkes Moskval aastatel 1471 ja 1477 konfliktid, esimene ajendatud Novgorodi liidust Leeduga, teine novgorodlaste mässust Moskva uue pöördumistiitli pärast. Mõlemal korral kogus Ivan III teiste vürstiriikidega kokku väe ning võitis lahinguis, 1478. aastal alistades Novgorodi enda võimule ning korrraldades ümber sealse valitsemise. Samal ajal liideti Moskvaga Jaroslavl ja Rostov, Tverile tehti 1485. aastal Novgorodi - süüdistati reetmises, kui too sõlmis liidu Leeduga - Tveri bojaarid otsustasid sõdimise asemel peremeest vahetada.

Ugral seismisega

lõppes lõplikult Venemaa allumine mongolitele. Khaan Ahmad soovis Kuldhordi hiilgust taastada ning tuli oma väega Venemaale, kelle ühendjõududega kohtus Ugra jõel, oktoobris 1480. Seal, vastaskallastel, seisti kuu aega, kumbki ei julgenud otsustavalt rünnata ning lõpuks mindi suuremate kokkupõrgeteta laiali. Sisuline kaotaja oli loomulikult khaan, kes oli tulnud oma ülemvõimu taaskehtestama. Seda sündmust loetakse Vene ajalookirjutuses 240 aastat kestnud tatari ikke lõpuks.

Moskva - kolmas Rooma.

Käsitlus kolmandast Roomast kujunes, kui Ivan III abiellus Konstantinoopoli keisri vennatütre Sofiaga. Viimane oli südikas naisterahvas ning korraldas Moskva õukonnaelu märgatavalt ümber, muutes selle suursugusemaks, võttes kasutusele bütsantsliku õukonnatseremoonia ja tuues sinna itaalia ja kreeka ehitus- ja käsitöömeistreid. Ivan hakkas end nüüd Kreeka(?^[1]) keisrite järeltulijaks lugema.

Ümberkorralsused Ivan Julma valitsusaja alguses. Stoglavi kirikukogu.

Ivan IV Julm krooniti 1547 tsaariks (esimese Vene valitsejana, et rõhutada kolmanda Rooma-lisust). 1550. aastal kokkukutsutud suur lepituskogu võttis vastu sudebniku ehk üleriigilise seadustekogu, mis kaasajastas riigi halduse, maksukogumise ja korraldas ümber kiriku. Viimane töötaiti välja Stoglavi kirikukogul, mis järgnes lepituskogule. "Saja peatüki" kirikukogu orsustega ühtlustati ja reglementeeriti kirikukorraldus liturgiast kuni ikoonimaalimiseni. ^[1]

Valitud raada.

Nõuandev organ, kuhu kuulusid Ivan IV aja algul bojaar Aleksei Adašev, õuevaimulik Silvester ning vürst Andrei Kurbski. See lõpetas tegevuse, kui tsaar liikmed kõrvaldas.

Opritšnina kehtestamine

toimus maa jagamisega selleks ja zemštšinaks, esimene oli tsaari piiramatu valitsemise all, teien vormiliselt bojaaride oma. Tsaar moodustas oritšnikute väe, kelle abil sai kõrvaldada kahtlustatavaid isikuid. Ivan muutus üha enam paranoiliseks.

Novgorodi pogromm.

Süüdistatuna reetmises laastas opritšnikute vägi jaanuaris ja veebruaris 1570 Novgorodi linna, kus riisuti ja lõhuti põhjalikult. Sellega oli Novgorodi kunagine hiilgus lõppenud.

Moskva veresaun.

1570. aasta juulis keedeti Moskvas elusalt umbes sada "süüalust". Järgneval aastal rüüstasid Moskvat tatarlased Krimmi khaani Devlet-Girei juhtimisel.

Valitsusaja viimased aastad.

1572. aastal opritšnina lõpetati ning türannia jätkus pisut rahulikumal moel. Tsaar muutus väga paranoiliseks, lastes end vürstiks ja ühe khaani Moskva suurvürstiks kroonida - väidetavalt et kui ennustus, et "tsaar sureb", siis tema jääb ellu. Õnnetusena tappis tsaar oma dünastia: ainsa terve sündinud poja, rase abikaasa sooritas nürisünnituse. Tsaar tahtis veel ka pealinna Volgodasse nihutada, kuid ei jõudnud, sest suri enne - 18. märtsil 1584.

Ivan Julma historiograafias

on talle antud väga erinevaid hinnanguid alates kiitmisest Stalini ajal ning lõpetades mõistlikemate käsitlustega, mis tsaari tegevust kui mitte mõttetuks siis riigile ebaefektiivseks lugesid. Vene ajalookirjutuses on Ivan IV lisanimi "äikeseline".

Segaduste aeg (Smuta)

Boriss Godunivi esiletõus

Oli Ivan Julma ametisse nimetatud viileliikmelise eeskostenõukogu liige, mis nimetati ametisse, kuna Fjodorist ei olnud tsaarina asja . Godunov oli juba opritšnina ajal tsaarile lähedale liikunud ning väljus tsaari surma järel puhkenud võimuvõitlusest võitjana. 1586. aastal kõrvaldas ta oma peakonkurendi Ivan Šuiski.

Moskva patriarhkonna loomine

Godunov saavutas sellega kiriku toetuse. Allumine Konstantinopoli patriarhile oli niigi vormiline, 23. jaanuaril 1589 sai ametisse nimetatud Moskva patriarhist kogu Venemaa kiriku pea.

Sündmused Uglitšis

Selles kohas suri 15. mail 1591 Ivan IV poolvend Dimitri, asja uurima saadetud komisjon leidis, et surm oli õnnetus.

Godunovi valimine tsaariks

toimus 1598. aastal. Kuigi Godunov oli liialt madalat päritolu, mõjutas Maakogu teda tsaariks valima Moskva patriarh Hiiob. 5. septembril võttis Godunov tiitli vastu.

Vale-Dimitri I Moskva troonil

Tõusis sellele mitmetel asjaoludel: Poola toetus, eelnev mitmeaastane ikaldus Venemaal ning Godunovi päritolu ja käitumine. Vale-Dimitri kogus endale väe, Godunov mürgitas end ning 30. juunil krooniti ta uueks tsaariks.

Tsaar oli venelastele harjumatu, kuna jätkas suhteliselt tolerantses suunas: käis üksi jalutamas, suhtles rahvaga lihtsal kombel, võttis vastu palvekirju ning abiellus poolatariga.

Vasili Šuiski

oli Ivan Šuiski poeg ja Dimitri surma komisjoni juhataja. Kuna rahulolematu mõlema viimase tsaariga, kasutas ära viimase vastu tõusnud kahtlstusi ja korraldas vandenõu. Vale-Dimitri selle vastu midagi ei teinud ning Kreml vallutati kurjategijate abiga 17. mail ja Vale-Dimitri hukati. 19. mail 1606 karjus rahvas Punasel väljakul Vassili Šuiski tsaariks.

Ivan Bolotnikov

Seiklusliku elukäiguga mees, kes väitis end olevat Dimitri vojevood ning koondas kõik Šuiski vastased enda ümber ja saabus oma väega 1606. aastal Moskva alla. (Šuiski vastu oldi, kuna tema tundus Vene rahvale veel isehakanum kui eelmine, eriti väljaspool Moskvat, kus üldse aru ei saadud, mis toimub). Bolotnikovi väed said valitsusvägedelt lüüa ning taandusid Tuula kindlusesse, see uputati 1607. aastal üle ning vallutati, Bolotnikov tapeti.

Vale-Dimitri II

oli järjekorden õige Dimitri, sedakorda roohkem poolakate käsutäitja kui eelmised. Järjekordselt kogunes praeguse tsaariga rahulolematu rahvahulk, kuid Moskvat vallutada ei suudetud ning taanduti

Tušino laagrisse,

kuhu tekkis teine bojaaride duuma, prikaasid ja patriarh. Vastastikuste rüüsteretkede tulemusena rahva kurnatus kasvas ning meelestuti tušinlaste vastu. Olukorrale andis uue pöörde

Rootsi ja Poola sõjaline sekkumine,

esimese kutsus appi Šuiski, teisele oli see ettekäändeks sekkuda. Enamus Poola Tušinos viibivaid vägesid lahkus nüüd oma kuninga juurde, kes oli alustanud Smolenski piiramist. Järgnevalt said Rootsi-Vene ühisväed Poolalt lüüa ning Šuiskit sunniti troonist loobuma. Endised Vale-Dimitri toetajad kutsusid Poola kuningapoega Vladislavi Vene troonile, keda isa Sigismund III ei lubanud, kuna see oleks Vladislavi usuvahetust nõudnud. Moskva seitsmebojaarivalitsus andis Vladislavile truudusevande ning

Poola väed sisenesid Moskvasse,

Vladislavi aga ei tulnud. Need väed käitusid nüüd juba okupatsioonivõimuna. Nende vastu püüti kokku panna

Maakaitseväge

kõigist Poola (Tušino) vastastest jõududest. Esimene vägi aga lagunes kasakate ja teenistusaadlike vahelise tüli tõttu. Rootsi väed vallutasid Baltikumist lähtudes Novgorodi ja Pihkva, Sigismund III otsustas samas ise Vene tsaariks hakata paraaditsedes Moskvas.

Suveräänsuse taastamine

Ainsaks ühendavaks jõuks Venemaal oli nüüd kirik, kelle eestvõttel uus maakaitsevägi loodi, see kogus ajapikku võimsust ning oktoobris sunniti Poola garnisjon Moskvas kapituleeruma. Kokku kutsuti maakogu, kes valis uueks tsaariks Filareti ehk Fjodor Romanovi poja Mihhaili.

Venemaa 17. sajandil

Tasased tsaarid Mihhail, Aleksei ja Fjodor

Mihhail kuni isa surmani valitses tegelikult temaga koos, ka naine valiti talle, mitte ise ei valinud. Tema ajal lõppes Vladislavi taotlus Vene troonile. Aleksei oli aktivist, käis palju jahil ning kirjutas traktaadi jahikullide kasvatamisest. Samuti huvitus palju kirikuasjadest, erinevalt oma pojast Peeter I-st. Kirikureform toimuski Aleksei ajal.

Venemaa valitsemiskorraldus: bojaaride duuma, maakogu, prikaasid.

Valitsemiskorraldus oli 17. sajandil suhteliselt lihtne. Tsaari nõustas bojaaride duuma, kelle roll oli pigem tsaari ülesandeid täita või vastuseid anda, kui ise midagi algatada, käis koos ebaregulaarselt ning protokolle ei peetud. Aleksei ajal hakkas duuma hääbuma ning kadus umbes 1700. aastaks.

Maakogu kutsuti kokku kriisiaegadel, eriti Mihhaili ajal, hiljem tunduvalt vähem.

Prikaasid teostasid haldusvõimu, nende nimetamisel puudus süsteem. Tegemist oli üksikülesandeid lahendavate või haldavate ametnikega alates rahandusest, mõnest konkreetsest piirkonna valitsemisest kuni ajaloo kirjutamiseni.

Kohaliku haldusega

tegelesid vojevoodid, nende peamine ülesanne oli koguda maksud ning teenistuslased ning saata vastavalt Moskvasse ja õigeisse ameteisse.

Kohajärgsussüsteem

tähendas inimese päritolul põhinevat süsteemi, kus ametikohad pärandusid isalt pojale. Äärmusteni seisti selle eest, et suguvõsas päranduv ametikoht ei vahetuks madalama vastu.

Teenistuslased ja rakkealused

olid jaotus, millesse võis paigutada kogu Vene ühiskonna. Täpsemalt tähendab see mida?

Grad ja possaad

oli linnaelanike eelnevale analoogne jaotus, nimetused tulenevad elukohtade järgi: grad asus linnamüüri sees, possaad väljas.

Majandusliku arengu põhijooned. Kolonisasioon.

Majandus jäi 17. sajandil Euroopast märgatavalt maha: saagikus ei hakkanud järsult kasvama, sest puudus stiimul, samuti oli võimalik ekstensiivselt, ja mitte effektiivsuses, laieneda.

Talurahva õiguslik seisund

Talupojad olid sunnismaised pärisorjad nagu ka possaadirahvas. Väheviljaka mullaga piirkondades eelistas mõisnik aga talupoja obrokile ehk raharendile jätta ning talupoeg võis raha kuidasiganes teenida (see on siis kauplemise, voorimehe või prostituudina).

Mässuline sajand

• 1648 soolamäss Moskvas
• 1650 viljamäss Pihkvas ja Novgorodis
• 1662 vasemäss Moskvas
• 1670 kasakate retk Moskvasse Stenka Razini juhtimisel

Kasakaliikumine. Stenka Razin.

Stenka Razini juhtimisel toimus 1668-69 kasakate rüüsteretk Iraani valdustesse, kust tuldi rikkaliku saagiga tagasi. Rahvale avaldas säärane kasakaelu muljet.

Õigeusukiriku areng 15.-16. sajnadil

Riigivõimu ja kiriku sümbioos

Kirikureformi algus

Mõjukaks osutusid Poola vaimulikud, kellede suhtelisest haritum olemisest võrreldes Vene enda omadega, süüdistati neid ladinluses ja ketserluses. Tekkis probleem, milline liturgia olema peaks, mis selle aluseks on. Kreeka originaalide asemel võeti Vana-Vene käsikirjad. 1649 Moskvat külastanud Konstantionoopoli patriarh rõhutas tsaarile vajadust pöörduda tagasi kreekakatoliku traditsiooni juurde. Uuenduste läbiviijaks sai

Patriarh Nikon

Oluliselt muudeti liturgiat kreekakatolikkuse poole. Nikon läks reglementeerimisega liialt kaugele (sisuliselt tahtis kehtestada teokraatiat) ja tsaari poolehoiu kaotanuna alustas streiki, lootes tagasikutsumisele. Seda ei juhtunud, 1666. aasta kirikukogul ta tagandati, kuid reformid kinnitati, millega tekkis

kirikulõhe,

kus reformide vastased, nimetatuna

vanausulisteks,

kuulutati ketseriteks. Arvasid, et maa on nüüd antikristuse võimu all, põgenesid maa äärealadele, sealhulgas ka Eestisse (kuigi alles Põhjasõja järel ilmselt).

Sisepoliitiline olustik pärast tsaar Aleksei surma. Streletsimäss.

Aleksei suri 1676 ja uueks krooniti Fjodor III, viimane oli aga haige ning ei lahkunud kremli seinte vahelt kuni oma surmani 1682. Kui Aleksei abiellus oma teise naise Naralja Narõškinaga, tõrjuti Miloslavskid mõnevõrra kõrvale, Fjodori ajal pääsesid nad uuesti esile. Fjodori surma järel krooniti Sofia organiseeritud streletsimässu järel kaks tsaari Ivan V (nõrgamõistuslik) ja Peeter I ning regendiks sai Sofia.

Sofia regendina

Temaga algasid uuendused Venemaal: favoriitlus, kohajärgsuse kaotamine, võlaorjade vabastamine. Sofia ajal oli suurim mõju Vassili Golitsõnil, kes oli väga haritud. 1689, kui Peeter sai täisealiseks, saadeti Sofia ära kloostrisse, nagu ikka.

Peeter I esimesed valitsusaastatel

jäid Sofia reformid soiku ning tegelikult valitsesid Peetri ema Natalja ja patriarh Joakim, tsaar ise elas oma endist lõbusat elu Preobraženskojes. Jätkus Türgi-vastane liin kahe sõjakäiguga, millest teine õnnestus ja Aasov saadi Vene kontrolli alla.

Suursaatkonna

ametlik mõte oli koguda liitlasi Türgi vastu, seda sisuliselt muidugi ka, kuid reisi mõte oli näha Euroopat: eluolu, riigikorraldust - kõike-kõike - ning ilmselgelt mõjutas see Peetrit vägagi: andis ja ajendas ideid, oli eeskujuks kuidas teha ja kuidas mitte. Innustus väga tehnikast-mehhaanikast, eriti puussepatööst, Venemaal tahtis ka hakata laevu ehitama, et seda suureks merevõimuks teha. Samas solvus Riia linna peale- rootslased ei lubanud seal kindlustusi mõõta.

Vene ekspansioon läände

Piirisõjad Leeduga

Toimusid ennekõike 15.-16. sajandil, kuni 1537. aastani. Tasavägine, kaalukeeleks oli Smolensk, kes selle kätte sai, oli parajasti tugevam. Lõplikult lõpetas pusimised Leeduga Poola-Leedu unioon 1569.

Liivi sõda

Venemaal oli vaja teenistuslastele maad, pealegi olid tal Liivimaaga kaubandusvastuolud ning Ivan arvas, et seda võiks pidada ka tema pärusmaaks (sest 1030-61 oli ju Tartu võibolla Vana-Vene riigi all olnud!). Niisiis alustaski 1558 sissetungi, esialgu väga edukalt, aga siis sekkusid ka teised Läänemere-riigid (Rootsi, Taani, Poola-Leedu) ja ehkki 1570-77 püsis Venemaa üldiselt võidukana (kasutades ära ka marionetist hertsog Magnust: "Liivimaa kuningas"), siis lõpuks tegid Stefan Bathory ja Pontus de la Gardie kambaka ja vallutasid talt Liivimaa tagasi. Venemaa kaotas Rootsile ka Ingerimaa (1583), mille sai tagasi 1595.

Isolatsioon 17. sajandil ja euroopastumise algus

Venemaa oli 1617. aastal sõlmitud Stolbovo rahuga ilma igasugusest pääsust Läänemerele, Smolensk oli Poola käes, ning sajandi ususõjad raskendasid kultuurivahetust, kuna õigeusk takistas. Eurooplastesse suhtuti kahtlustavalt, kaubandus käis "korstna kaudu" (Arhangelskist).

Sõjad Venemaa, Poola ja Rootsi vahel 17. sajandi keskpaigas

Venemaa ei söandanud esialgu Poola siseellu sekkuda, kus kasakad võimudele peavalu valmistasid, kuid lõpuks pärast maakogu kooskäimist 1653 otsustas siiski ning kuulutas järgmisel aastal sõja. Vallutati Smolensk. Samal ajal tungisid Rootsi väed samuti Poolasse võttes Krakovi ja Varssavi. Poola päästis nüüd Vene ja rootsi vahel puhkenud sõda Dünaburgi pärast 1656, Venemaa sai esialgu tükikese Baltikumist endale, mille aga 1661 tagasi andis. Tartu sai seejuures kannatada, ülikool pandi tükiks ajaks kinni.

Sõda Poolaga lõppes alles 1667. aastal, mil Andrussovo vaherahuga Vasakkalda-Ukraina, sh Smolensk ja Kiiev Venemaale jäid. Kiievi puhul peteti Poolat, algul lubati 2 aasta pärast tagasi anda, aga seda ei tehtud.

Ordin-Naštšokini uus välispoliitiline doktriin

nägi ette kestva rahu hoidmist Poolaga ning keskendumist Türgile ja Rootsile, et vallutada ligipääsud Lääne- ja Mustale merele. O.-N. ise oma idee ellurakendamist ei näinud, kuid Põhjasõjas sai see sisuliselt teoks.

Põhjasõda: Baltikumi vallutamine

kestis 1700 kuni 1710, algul kaotas Venemaa Narva all kogu oma suurtükiväe. Sellest arvas Karl XII, et Venemaaga on lõpetatud ning suundus Poolat kustutama. Järgnevalt õnnestus Venemaal Baltikum kindlus-haaval vallutada ning 1709 aastal võideti Poltaava lahingus lõpuks Rootsi väljakurnatud väed. Vene-Poola-Taani liidu alguses pidi Baltikum minema Poolale, kuid Altranstädti eraldirahuga see lubadus Venemaale enam ei kehtinud, seda enam, et Poola oli eelnevalt nõrgestunud.

Põhjasõda: Uusikaupungi rahu

sõlmiti 30. augustil 1721, millega Baltikum, Ingerimaa ja Karjala kannas koos Viiburiga said Venemaale. Rahuks olid survet avaldanud ühest küljest Rootsi liitlane Inglismaa ning teisest Vene rüüsteretked Rootsi rannikualadele.

== Peeter I reformid ==

• Sõjaväe ümberkorraldamine= nekrutite võtmine ja esmapärimisõigus ehk aadlike nooremad pojad pidid sõjaväelasteks hakkama
• Rangide tabel 1722, kehtis nii tsiviil- kui militaarelus, väga suur mõju
• Uus maksustamise kord: pearahamaks 1724, 1718 oli esimene hingederevisjon olnud. Enne püüdis kehtestada ka igast imemakse (ukse, korstna, jõel randumise, silmamaks jnejne)
• Kogu tööndus riigi teenistuses ja kontrolli all. Suurt esialgset edu saavutati sunnitööga, hiljem aga sai arengule suureks piduriks. Majandus oli padumerkantilistlik ehk naabritega kaubasuhteid tegelikult ei olnud.
• Peterburi rajamine. Sohu ja üle 100 000 inimese sai surma. Venemaa kõige euroopalikum linn rajati äärmsielt asiaatlike vahenditega (kanalid kaevati paljakäsi!!).

Paleepöörete ajajärk

Katariina I

Peetri abikaasa, kelle võimule pääsemises sai otsustavaks kaardivägi. Ta oli kõige järsema karjääriga: teenjatüdrkust tsarinnaks! Võim tema ajal kuulus

Ülemsalanõukogule

kuhu kuulus 7 salanõunikku: Aleksandr Menšikov, Fjodor Apraksin, Gavrila Golovkin, Pjotr Tolstoi, Dmitri Golitsõn, Andrei Ostermann ja Holsteini hertsog Karl Friedrich. Senat muutus võimu teostamisel vähetähsaks ning kindralprokuröri ametikoht kaotati. Võimu koondas enda kätte

Aleksandr Menšikov

eesmärgiga eelkõige rikastuda, heaks valitsejaks ta ei sobinud. Tolstoi saatis ta kloostrisse, asus taas vanausulisi taga kiusama ning haveme kandmise eest karistama. 1727 6. mail Katariina I suri ning tsaariks sai määratud

Peeter II,

keda Menšikov silmist ei lasknud. Kuu ajaga aga, mil ta haige oli, õnnestus Peetri jahikaaslasel Ivan Dolgorukil ja tädi Elisabetil tsaari veenda Menšikovi mõjust vabanema. Peeter II naases Kremilisse ning lasi Menšikovi arreteerida ja pagendada Siberisse, kus viimane suri 1729. Pealinn toodi Moskvasse. Võim jäi edasi ülemsalanõukogule: Golitsõnid ja Dolgorukid.

1730. aasta pööre. Kuramaa Anna.

Peeter II suri ootamatult rõugetesse ning keisrinnaks konditsioonidega krooniti Kuramaa Anna. Viimane tulles Moskvasse eiras neid koheselt ning teatraalse aadlikoosolekusga rebis konditsioonide paber kaardiväe toel puruks.

Ülemsalanõukogu saadeti laiali ning valitsema hakkasid baltisaksad: Ostermann, Münnich, Löwenwolde - kolmiku allkiri võrdsustati 1735. aastal keisrinna omaga. Pealinn viidi Peterburi tagasi. Soosingusse sattus keisrinna armuke Biron, kelle mõju oli suur kuid huvid piirdusid vaid õukonnaga. Anna suri ootamatult 1740, uueks imparaatoriks sai

Ivan VI,

Anna õetütre kolmekuine poeg, regendiks Brauschweigi Anna, kes oli rumalam kui Kuramaa oma. Võim läks Ostermanni kätte. Paleepöörded polnud aadlile ja kaardiväele rahulolu toonud ja sooviti

Saksa kamarilja kukutamist.

Uus keisrinna Elisabet seati troonile Preobraženski polgu ühe roodu abil aastal 1741 ning võimulolijad polnud võimelised midagi vastu tegema: pöörde korraldamine oli olnud juba ette teada.

Elisabeti valitsusaeg

kujunes Vene aadlile meeldivaks, sest too ennistas oma kohad võimuladvikus. Oma isa Peeter I tütrena taastati Peetri-aegne valitsemiskorraldus senati ja kolleegiumitega. Talurahvapoliitika jäi pärisorjuslikuks. Õukonnaelu muutus üsnagi euroopalikuks sealtsamast kohale kutsutud arhitektide, muusikute jakunstnikega, moodi läks sampus, alustati Talvepalee ja Tsarskoje Seloo ehitamisega.

Pjotr Šuvalov

oli Elisabeti soosik, kes kavandas ulatuslikke reforme, millest mõned viidi ka ellu: 1753 kaotati sisetollid, järgmisel aastal alustati maamõõtmiste ja -korraldustega, asutati kaks riiklikku panka (aadlipank ja kaubanduspank).

Peeter III ja suurvürstinna Katariina

P oli ilmselt joodik ja idioot, kui uskuda Katariinat jt-i. Siiski võeti tema ajal vastu hulk liberaalseid seadusi, mida Elisabet pold julgenud teha. Kuid P jumaldas Friedrich Suurt, seetõttu, sõlmis temaga 7-aastases sõjas eraldirahu, loobus vallutustest ja kehtestas ebamugava Preisi mundri ka Venemaal. Samuti kirikut tahtis luterlikuks teha, ei leidnud kuskilt toetajaid. Katariina selja taha koondusid nii reformimeelsed, kes lootsid temast valgustatud valitsejat, kui ka kaardiväelased ja muud lihtvene aadlikud, kes tahtsid lihtsalt tugevat keskvõimu.

1762. aasta paleepööre

Peeter oli oma maamõisas, Katariina läks kiiruga Peterburi, lasi seal end keisrinnaks kroonida. Peeter sai asjast teada alles mitu tundi hiljem, aga ei võtnud ka siis midagi ette. Alles õhtul tahtis Kroonlinna kaudu Talinnasse minna, kus talle ustavad väed. Võeti aga Kl-s kinni ja sunniti troonist loobuma. Ropša mõisas tapeti ühe Katariina soosiku poolt nädal aega hiljem. 1764 tapeti ka Ivan VI, kes oli eluaeg vangis istunud.

Katariina ajastu

Katariina II valgustatud absolutism

Seadustiku komisjon

Kasakamäss jemeljan Pugatšovi juhtimisel

1775. aasta haldusreform

Asehalduskord Baltikumis

Armukiri aadlile

Armukiri linnadele

Pärisorjuse küsimus

Euroopastumise jätkumine

Välispoliitika põhisuunad

Venemaa ja Prantsuse revolutsioon

Katariina II isik

Õukond Katariina II ajal

Hinnangud Katariina II valitsusajale

Viited

1. ↑ a b c d e Mati Laur. Tsaaride aeg. Kirjastus Sild. 2002